Eeldamine on kõigi arusaamatuste ema. :)
Kellegi “Ma tahan üksi olla” võib keegi tõlgendada kui “Ma ei taha olla Sinuga, mine ära, Sa segad mind”, samas kui see, mida ütleja tegelikult tahtis öelda on “Mul on vaja 30 minutit, et segamatult mõelda”.
Küsimus on selles, et me eeldame, et teised saavad aru MIKS me midagi ütleme…ilma selleta, et me peaks seda täiendavalt selgitama. No te võite muidugi arvata, et nii isiklikus elus kui erialases kontekstis me ikkagi PEAME selgitama MIKS me midagi ütlesime. Meie eelduste pinnalt kujunevad meie järeldused, mis omakorda tõlgenudvad tegudeks. Kui me ei ole kindlad, et saime aru või oleme kindlad, et ei saanud aru, siis võiksime KÜSIDA selgitust. Vastasel juhul ronime me ilusasti üles mööda nn järelduste redelit ja võime vabalt lõpetada kahe monoloogi, mitte ühe dialoogiga.
Kas see tundub tuttav:
“Ma arvan, et leiate meie pakkumise olevat vägagi mõistliku…”
Ahhaa, nad arvavad, et saavad asja poolmuidu, no nii see päris ei käi! “Kuigi Teie pakkumine on äärmiselt mõistlik, ei võta see arvesse x ja y, milles väljendub toote tegelik väärtus.”
Hm, nad usuvad, et tahame nende toodet x ja y pärast, meie tahame seda tegelikult hoopis z pärast, aga see ei ole väärt seda hinda, mida nad küsivad. “Vaadake, see on mu viimane pakkumine. Mul tõesti ei ole volitusi Teile enamat pakkuda ja olen kindel, et mu ülemus ei tee seda ka, kuna ta räägib hetkel läbi võimalikke alternatiivseid tootevalikuid…”
Ohhoo, kitsid ja viitavad võltsalternatiividele. Nonii, mängime aga pealegi mänge, seda enam, et meie alternatiivid on reaalsed. “Noh, miks Te ei võiks oma ülemuselt siis küsida, kas ta saab oma pakkumist tõsta, sest meil on teisigi ostjatest huvilisi, kes on praegu juba teist enam pakkunud.”
Hm, meie blufime alternatiivsete tooteläbirääkimiste kohta, ilmselt nemad blufivad ka…
Ja tehingut ei sõlmitagi, sest üks pool ei tee paremat pakkumist - nad eeldasid ja eksisid oma eelduses, et sellepärast, et nemad bluffisid, blufib ka teine pool. Müüja müüb aga toote teisele ostjale kõrgema hinnaga.
Mis asi on järelduste redel? Kõige lihtsam selgitus - meie uskumused panevad meid tõlgendama sõnade, tegude jm info ning kogemuse tähendusi ja valima, mida me usume, mille põhjal me teeme järeldusi, mille põhjal me omakorda valime oma tegevusi. Põhimõtteliselt, meie kogemuse najal võime me teha korrektseid ja mõnikord ka valejäreldusi nagu 2+2=5. (Huvi korral kompleksse selgituse ja skeemide suhtes, otsi CHris Argyris ja ladder of inference.)
Miks see oluline oligi? Valearusaamad ja valed eeldused ning valejäreldused tekitavad konflikte KUI ME JUST ei õpi täpsustama MIDA ja MIKS keegi midagi ütleb või teeb. Isiklikus ja ka professionaalses plaanis.
Kuidas valejäreldusi ja nende pinnalt eksklikke tegevusi vältida? Küsida küsimusi eelduste kohta, selle kohta, kuidas keegi jõudis oma järelduseni, küsida selgitust sellele, mida täpselt mõeldi. Ja selgitada ka enda mõttelõnga.
Ning jah, me valime omaenda reaalsuse, seega kui Te elate pidevas konfliktis, siis tasuks ehk kaaluda, et oleks vaja veidi rohkem mõelda sellele kuidas teised inimesed võiks tajuda Teie sõnu ja tegusid ning mõtiskleda miks see nii on ning kas Te suudate või soovite enda juures midagi muuta.